Suvi 2000 Vaasa lähistel. Soe öötaevas oli äikesest aeg-ajalt valge ja müstiline, sadas kohutavalt. Äkitselt mind muudeti. Vahetus oli momentaalne ja tunne oli midagi sarnast, nagu et mul on uus keha, uued tajumeeled esimest korda 100% töökorras ja uus mõttemaailm – väga vabastav, täis jõudu, tänumeelt ja kättesaadud unistuse tunnet. Ma ei olnud seda ei otsinud ega palunud, olgem ausad, ei oleks osanudki. Selles oli palju tundmatut jumalat, minule äärmiselt lähedal ja ümber ringi: nähtavas ja nähtumatus looduses ja loodus.
Ca 10 aastat enne seda muutuse hetke olin ma pöördunud – elanud piibellike põhimõtete järgi oma pingutuste varal. See oli nagu vana testament – töötas, aga oli väsitav.
Nüüd oli aga minus põlemas tundmatu ja põnev ülesanne: alustada oma uut elu uue „minaga“. Minu päästmist selle võimsa hetkega ei kaasnenud. Küll aga ma tajusin selle olemasolu ja see saabus kaheksa kuud hiljem Issanda tööna koos patukahetsusega hingepõhjani.
Samal ajal, kuna mu nägemis- ja lõhnameel justkui muudeti, siis ma armusin täielikult loodusesse enda ümber ning sama tühjast kohast ilmus mu ellu pime igatsus sõita mootorrattaga, mööda kvaliteetseid, sirgeid maanteid, et näha ja tunda enam ning kiiremini Jumalat looduses, viimast on olemas võrratult kaunist ja palju. Ahmida seda endasse, et see saaks siis minu kaudu lootusetusest kurnatud inimeste maailmani viidud, kus tegelased sageli on igas mõttes omadega puntras. Ja Jumal teab täpselt, mida inimesele kinkida – Ta ikka tunneb meid üllatavalt hästi; see on igale üksikule hingele siin maailmas valmis pandud.
Oleks meeletult vähe öelda, et Jumal parandab või korrastab probleemid, minu jaoks oli see kirjeldamatult rohkem. Võrdlusena, minu elu enne oli nagu titade kolmerattaline käruga jalgratas, sellega on raske sõita, väsid kiirelt, ei saa sellega ei pöörata ega keerata, ning kui ka lõpuks õpid keerama siis keegi juba kindlasti keelab, ja noh, Prahasse sellega juba ei sõida; samas minu elu Jumalaga on nagu mootoriga elu, rattad undavad mõnusast sõidust, maastik vaheldub kiirelt, sihid võivad olla kauged ja ilmastik erinev, kuid sisemine rõõm sellest ei muutu ning sõidu takistuseks võib olla vaid isik, kes sellega sõidab. Ja see elu omakorda on midagi, mida ei saa jagamata jätta.
Piibel ütleb: Kel kõrvad on, see kuulgu! Mulle meeldib veel mõelda, et kel rattad on, see sõitku! Ja kel suu on, see rääkigu, mis Issand tema elus on teinud!
See on minu uue testamendi üheteistkümnes hooaeg J
Wants